Piiritu mina
See, kuidas me iseend, teisi ja elu tunnetame, ripub otseselt ära iseenda piiride määratlemisest. Sellest, kustmaalt otsustame, et siit lõppen mina ja algab teine. Nüüd kujutlegem, mismoodi oleks, kui eraldatust poleks olemas. Alustame sellest, et harjutame end mõttega iseenda suuremast kehast, energiakehast või teadvusväljast, mis ulatub meie füüsilisest lülisambast ehk meie tegelikkuse teljest kaugemale kui füüsist pakedav nahk. Tunnetagem enda avaramat ulatuvust ja hoidkem toetuseks silme ees või kiriliani pildid teadvuse emanatsioonidest. Tajugem end suuremana ning tunnetagem, kuidas meie olek või hingetõmbed seda mõjutavad. Järgmise sammuna võtkem tajuda oma aurat või elektromagnetvälja. Kujutle munakujulist olemust, mis ulatub eest-tagant-külgedelt näiteks väljasirutatud käe sõrmeotste kauguseni ning umbes samapalju ka peast ülespoole ja taldadest allapoole. Ära keskendu niipalju erinevates süsteemides õpitule või tšakramustrile – see kõik on pidevas nihkumises – katsu li